Merry Christmas!

Elisabeth (part 5)

Järgmiseks õhtuks oli Elisabeth leidnud endale töö ja tema meeleolu märgatavalt paranenud ning paar päeva hiljem pakkis ta asjad ja astus ruumist välja. Viimaseks lubaduseks vaid: „I’ll be back!”.

Hingasime kergendusega. Teadmine, et see õudne tüdruk on läinud, andis maailmale palju uusi värve juurde.

Tähistasime reede õhtut ja Elisabethi lahkumist köögis teistega juttu ajades. Hiljem läksin oma ruumi ja pugesin teki alla. Võtsin e-lugeri ja hakkasin lugema Orson Scott-i meistriteost Enderi sarjast. Olin mõnusalt süvenenud, kui uks läks lahti ja tuppa astus Susi.

“And this is the coolest room in the building!” Seletas ta kellelegi. “Is it not cool? Look at that…oh…” nägi ta mind lugemas ja tutvustas enda kaaslasele.

“So that is it. In this bunk sleeps Jack, here sleeps Williams and this is Hardo. Trust me on this. This is definetly the coolest room.” Ta nägi et tüdruk on väheke külmast võetud ja täiendas enda sõnavõttu: “One of our windows is broken and we can’t close it. We used bed linen to cover the crack but it is still a bit chill here.”

“Come here! I will keep u warm.” tõmbas ta tüdruku endale lähemale. “Actually. Lets go to my bed. It is a bit warmer there!” Susi ronis voodisse ja vaatas kuidas tüdruk endal särgi üle pea tõmbas ning seeliku üle puusade lükkas. Nägin silmanurgast tüdruku sitsilisi stringe ja kuidas ta ennast Susi voodisse upitas.

Lugesin raamatut valgustatud ekraanilt ning tänu pimedale ruumile minu nägemisulatus piirdus ainult häguste pildikestega ülejäänud ruumist. Katsusin keskenduda oma raamatule, kuid noore neiu paljas ihu tõmbas tahes tahtmata pilku. Jätkasin lugemist.

“Ooo…U have done some workout. Aren’t u?” keelitas Susi enda kaaslast, ise samal ajal ilmselget irvitades. “I am doing some myself. Touch it here…”

Vaid mõned minutid hiljem oli ruum täis helisid, mis viitasid tüdruku oskuslikele oraalvõtetele. Olin oma mõtetega puntras. Kas peaksin minema ruumist välja? Oleks ehk viisakas natuke privaatsust anda?

Võitlesin mõtetega ja viimaks otsustasin, et kui neid ei häiri minu seal olek, siis ei häiri ka mind nende tegutsemine ning katsusin uuesti raamatusse süveneda, mis osutus oluliselt raskemaks kui arvasin.

Viimaks said kõik oraalvõtted demonstreeritud ja tüdruk puges tagasi Susi kaissu. Susi ei hakanud enam midagi ilustama, haaras tüdrukul puusadest, keeras ta kõhuli ning sättis koera poosis oma tööd lõpule viima. Kuna tekk oli neil selleks hetkeks pealt kadunud, siis minu nägemisulatusse jäi seekord kogu lava. Paarike tegutses häirimatu rütmiga. hämaruses oli näha vaid varjundid, mis liikusid rütmiliselt edasi-tagasi. Seksile omaste helidena oli kuulda lirtsumist kui mees sisened erutusest nõretavasse emasesse ning laksude saatel puusadega vastu tema tagumikku rammis. Tõmbasin enda pilgu tüdruku rindadelt, mis hüpnotiseerivalt õõtsusid ja süvenesin jälle raamatusse.

Peale pikka rammimist oli ruum täis seksi hõngu ja oli kuulda kuidas paarike hakkas tööga lõpule jõudma. Tüdruk tõmbas teki üle pea ja puges sügavusse. Viimastest helidest võis järeldada, et Susi sai lõpetuseks veel viimase oraaldemonstratsiooni ja tüdruk imes viimse kui piisa spermatosoide ning neelas need ühekorraga alla.

„You think he is sleeping?” kuulsin Susi häält ja küsimus oli ilmselgelt minu pihta suunatud.

Tundus natuke naljakas üldse sellist asja arutada, kuna hoidsin käes valgustatud e-lugerit, nii et vastasin talle ise: „Are kidding me? U can say that it’s impossible to sleep when u have live porn show going on in room!”

Peale Susi mõningat irvitust hüppas neiu voodist välja ja läks WC-sse ennast värskendama. Järgisin tüdruku eeskuju ning hüppasin voodist välja. Suundusin akna juurde ja võtsin telefoni laadimast. Ümber pöörates oli tüdruk jõudnud jälle ruumi astuda ja tule põlema panna. Mind voodist väljas nähes ta veidike kohmetus ning hüppas rutuga jälle Susi kaissu.

Kiire pilk tüdrukule valgustatud ruumis viis mõtted Susi eelnevale märkusele tema suurepärasest vormist. Vorm oli tõesti hea, aga treeninguga nii ümmargust vormi naljalt ei saavuta.

„Can I sleep in your cuddle tonight?” kuulsin neiut küsimast ja sedasi nad ka magama jäid.

Nädal aega muretut elu ja maksutagastuse ootamist, et saaksin ära teha teise aasta viisa. See saabus neljapäevaks ja oli heaks boonuseks olemasolevale tööotsale. Sain lõpuks sisse anda ka viisa taotluse.

Sõin kõhu täis India restoranis ja tagasi tulles ühinesin piljardilaua taga ootava meeskonnaga. Õhus oli tunda ärevust. Ringi vaadates tundus kõik normaalne, aga samas oli siiski midagi valesti. Mõned minutid hiljem astus ruumi Elisabeth.
Mind nähes jäi ta seisma teiselpool piljardilauda. Toetas käed lauale, viskas kiire pilgu minule ja hakkas tühja kohta põrnitsedes kogeledes rääkima: “Hi. I…I am coming back to your room today.”

Ma ei suutnud seda uskuda. Kas nad tõesti lubasid ta tagasi? Olin korralikult rivist välja löödud ja piljardi mängimisest ei tulnud midagi välja. Võtsin enda asjad ja läksin ruumikaaslasi hirmutama.

„Elisabeth is back!” oli esimene lause, mille välja suutsin öelda.

„Hahaa…good joke!” naersid teised.

„I am not kidding. She is living in other room right now, but she told me, that she is coming back to our room. She already talked about it in reception.” üritasin irvitavaid kaaslasi veenda enda õudusunenäos.

„Yeah right! I havent seen her in this hostel for a week!” vaidles Williams ikka vastu.

„I am telling u! She is back and she wants to come to our room! I am not fucking kidding! If she comes back, than I move out!” olin ilmselgelt endast väljas ja Williamsi ilmest võis järeldada, et ta hakkab mind juba vaikselt uskuma.

Tunnike hiljem nägi ka tema Elisabethi maja peal ringi liikumas ja minu jutt ei kõlanud enam üldse nii ebareaalsena.

„Why the fuck does she wants to come to this room?” Oli nüüd juba ka Williams mures.

Jõudis kätte pühapäev. Susi oli olnud kellegi vastu ebaviisakas, mis ilmselt tähendas, et ta pruukis oma keelt natuke liiga seksistlikul teemal ja see õnnetu teine osapool polnud harjunud rääkima seksist nii vabas vormis. Susile tähendas see teise hostelisse kolimist, kuna tema seal viibimist enam ei pikendatud. Juhtus täpselt see, mida lubati mõrvarlike mõtetega Elisabethi kohta, kes Maze backpackeris rahuliku südamega edasi kummitas.

Susi välja kolimisega vabanes voodikoht ja selle täiteks saabus esmaspäevaks meie ruumi ka Elisabeth. Kadusin ruumist Elisabethi saabudes. Läksin linna peale arstlikku komisjoni kopsu röntgenit tegema ja mõlgutasin mõtteid, mida edasi teha.

Tagasi hostelisse jõudes ootasid ees Jack ja Williams.

„Fuck that! I am flighing away! I am not gonna stay here with Elisabeth!” oli teinud enda otsuse.

„Where are you going then?” uurisid kaaslased.

„I am going to Perth! I have wanted to see other side of Australia anyway and it doesn’t matter where I wait my visa reponse.” selgitasin enda olukorda.

„Sounds cool…when are u leaving?”

„As soon as possible.” võtsin juba arvutit välja et lennupileteid otsida.

Juba tunnike hiljem tuli mailile vastus, et viisa on olemas ja pileti ostsin ka järgmiseks hommikuks. Pakkisin asjad, tegin viimased piljardid ja hoidsin ennast Elisabethist nii kaugele kui võimalik.

„Where is Susi?” oli üks viimaseid lauseid, mida kuulsin Elisabethi suust ja sellega sai ka selgeks, miks ta nii kangesti meie ruumi tahtis kolida. Tundus, et ta oli kergelt meelitatud Susi isiksusest, kellel kõigest ükskõik oli ja rääkis ka Elisabethiga seksistlikul alatoonil. Vastuse peale, et ta visati hostelist välja, oli näha tema tuju märgatavat langust.

Kadusin sealt hommikul. Lennuki peale istudes ja tagasi mõeldes sain veelkord kinnitust, et mu elu on mulle ikka armas.

Elisabeth (part 4)

Ma praktiliselt jooksin päkkerist välja üle tee asuvasse 7 elevenisse. Tegin endale kange kohvi, võtsin letist muffini ja läksin välja suitsetama. Käed värisesid ja aju tootis pilte Elisabethist astumas tuppa, käes suur kokanuga, pilk maas ja räägib omaette: “U can do it. U CAN do it! JUST DO IT!” Mina magan magusat und, kui tema astub kindlalt minu voodi suunas.

Raputasin pead ja katsusin mõelda teistest asjadest. Nädal tagasi oli samas hostelis üks tüdruk teinud enesetapu, hüpates aknast välja prügikastide otsa. Või oli see hoopis mõrv, kuna tüdruk oli tulnud hostelisse koos mingi tüübiga, kellest peale intsidenti ei olnud enam jälgegi. Hüppas või lükati. Mina seda ilmselt teada ei saagi, aga Elisabeth oli enda mõtted kuskilt saanud ja stsenaarium kõlas kahtlaselt tuttav. Las ta parem hüppab kuskilt aknast alla, leidsin ennast mõtlemas. Peaasi et minust eemale hoiab.

Kuidas ennast sellest jamast nüüd viisakalt välja keerutada? Ainus lahendus tundus olevat teise ruumi ennast kirjutada. Suits hambus nägin lõpuks, kuidas Elisabeth astus majast välja ja suundus kuskile kaugusse. Läksin oma ruumi, võtsin arvuti ja lahkusin sellest hirmu tekitavast kohast. Istusin maha laua taha piljardiruumis ning hakkasin tööd otsima. Peale paari tundi otsimist olin saanud pakkumise järgmiseks päevaks. Ühepäevane ots ehitusel. Suurepärane.

Vahepeal oli enda tee koju leidnud ka minu lemmik. Ta istus meie ainsal tugitoolil ja nokitses midagi telefonis. Istusin tumba peale tema läheduses, võtsin julguse kokku ning hakkasin rääkima.

“How are u today?” küsisin Elisabethilt.

“I am just really stressed out.” tuli natuke rahulikum vastus kui hommikune tapjatüdruku jutt.

“Did you find yourself a new job?”

“No. I just cant believe that there is nothing out there for me. There has to be something. I just refuse to believe there isn’t.” hakkas ta ennast vaikselt üles kütma.

“What kind of job are looking?” tegin ülirahuliku näo, endal süda puperdades.

“Sale job. That is the only job i have ever done. Back in England it was all so nice and easy. This country is so fucked up. They are all so mean.”

“Sales job? That is the hardest job someone could do. Why not something easier. Waitress or something like that?” Lootsin tema mõtteid natuke madalamale viia.

“That is the only job i have done. I know it is the hardest one, but i only know how to do this!”

“When i usually go a new place, then i always start from the bottom and work my way up.” Jagasin enda nägemust, kuidas elus edasi liikuda valutult, “In Estonia i was a programmer, but when i came here, i knew that it is pretty much impossible to get a job in that field. So i started with simple things. First i had to do something. No matter what it was and when i already had some experience, then i started looking something better.” Nägin kuidas Elisabeth muutus järjest rahutumaks ja näppis telefoni üha intensiivsemalt, “My first job in Australia was chipping brokkoli. Then i found a job in Cotton Gin and after few months working there i had a change to look another one. Step by step to little bit better.”

Elisabeth oli telefonist valinud kellegi numbri hakkas rääkima: “Yeah…yeah…I am sorry. I feel really bully right now. Can you come here.” rääkis ta ärevalt, “Yes…my name is Elisabeth. I am in room green 32.”

Sõnad suust läinud, istusin ja jõllitasin Elisabethi, kes oli ilmselgelt endast välja. Mu jutt oli teda kõvasti kõigutanud. Vales suunas kahjuks.

Üks läks lahti ja tuppa tuli 2 administraatorit, oksad laiali ja valmis igaks väljakutseks. Silmad pärani punnis, tõusin püsti ja küsimusele “What happened?”, kehitasin õlgu ja astusin toast välja. Üks administraatorites minu kannul. Kuulsin veel kuidas Elisabethilt küsiti, kas temaga on kõik korras. Ruumist väljas seletasin, kuidas rääkisime juttu ja mis hommikul juhtunud oli.

“She is completely fucked up! Talking about jumping out of the window and killing somebody.”

“Ah yes. We know she is fucked up.” oli pea et ainus vastus, mille sain.

“I need a smoke!”, võtsin enda taskust tubakapaki ja läksin välja.

Samal ajal tuli töölt ka Susi. Kirjeldasin talle olukorda. Naljahammas nagu ta oli, suutis mu tuju natuke üles viia. Rääkisime mõned minutid veel maailma asju ja tema litsimaja kogemustes ning liikusin edasi administraatoritega rääkima.

“I want to chance my room. Can’t live in the same room with this girl. She is creeping me out.”

“Sorry. We have no other room right now. But her payment runs out after few days and we are not gonna extend her stay. Maybe you can manage few more days?” Oli administraatori vastuseks.

“I have to think about it.” olin rahulolematu. Astusin uksest välja ja läksin India restorani sööma.

Tagasi tulles oli Elisabeth kuskile kadunud, aga see eest oli Williams koju jõudnud. Istusin maha ja Williams hakkas rääkima: “Elisabeth was really weird last night. Making weird noises and talking to herself. Then she started to walk around the room as a lunatic. Did u hear that?” tuli vahemärkuseks, mille vastus teda isegi ei huvitanud. “In one moment she was just standing right next to your bed!” vaatas ta mulle otsa ja kirjeldas minu õudusunenägu. “She was just staring at you for 15 minutes!”.

Mind läbisid külmavärinad ja läksin näost kaameks: “U are fucking kidding me!”

“Yes i am.” oli ta enda haige nalja üle õnnelik.

Susi oli ilmselt jõudnud talle olukorda tutvustada ja Williams loomulikult võttis sellest viimast.

Elisabeth (part 3)

Uks läks lahti ja Elisabeth astus tuppa.

“Hi. How are u?” küsisin enda uuelt toakaaslaselt.

“Ye…yeah. Hi. Not that good actually.” Tuli vastuseks.

“What’s your name? I am Hardo.” katsusin hoida positiivset tooni.

“Ye…yeah. I am Elisabeth.” vastas ja köhatas mõned korrad. Tõmbas lurinal tatti põskkoopasse ja pobises poolenisti omaette: “I got sacked yesterday.”

No natuke negatiivses meeleolus ta oli, aga muidu normaalne inimene. Vähemalt jättis sellise mulje hetkel.

Õhtu saabudes nägin ära Susi ja Williamsi. Williams oli tavaline iiri tüüp. Tegelikult võiks isegi öelda, et lihtne iiri tüüp. Oma olemuselt pigem vaikne, arvestades, et tegemist on iirlasega. Enamasti istus oma voodis ja vaatas arvutist seriaale. Kui natuke alkoholi anda või panna kõrvale jutupaunik, siis läheb ka see mees hästi käima ning näitab oma jutukamat ja hea huumoriga iirlase mentaliteeti.

Susi oli täitsa omaette klass. Nii kui ruumi astus, hakkas suust mulli tulema kõige ja kõigi kohta. Väga hea huumori ja terava keelega. Alati positiivne, enamasti purjus või kui tõesti kaine oli, siis läks poodi alkoholi järele. Nädalavahetused algasid tema jaoks reede õhtul 2 liitrise õllepunsuga ja jätkusid kanepi ning exctasy saatel. Olenes, mis parasjagu pihku jäi. 2 pidu 4-st lõppes lähimas litsimajas ja seda isegi siis, kui oli õnnestunud mõned tunnid varem bäkkerist otsa peale saada. Selle mehe kohta võib öelda tõeline täkk või siis lihtsalt elu põletaja. Päris kindel ei ole, aga pean tunnistama, et ta on huvitav tegelaskuju ja igav selles seltskonnas kindlasti ei hakka.

Sydneysse jõudes oli mu esmane plaan korda ajada maksude tagastus ja ära teha 4 tunnine internetikursus white card saamiseks. Kahe päevaga suutsin need asjad korda ajada ning selleks hetkeks oli musta masendusse langenud ka Elisabeth.

Olin tähele pannud, et tüdruk räägib omaette. Esialgu oli tegemist lihtsalt sosinatega. Mida aeg edasi, seda valjemaks tema jutt läks, just nagu oleks ta unustanud, et ruumis on keegi veel. Ta ei rääkinud omaette mitte ainult üksikute mõtete väljendamiseks, vaid konstantselt. Kõik tema mõtted said väljenduse sosinas. Tundus, et ta ei suudagi teistmoodi mõelda. Ainult välja öeldes, mida ta mõtleb, nagu see oleks liim tema mõtetele.
Mõned minutid peale kella 6 hommikul ärkasin valju jutu peale. Vaatasin ringi ja nägin, et kedagi teist ei ole ruumis. Kõik olid tööle läinud. Ainult Elisabeth oli minu all voodis ja ilmselt unustanud, et ka mina viibin seal. Seekord ei olnud tegemist enam sosinaga, vaid valju ja agressiivse vestlusega. Justkui räägiks ta kellegi teisega. Justkui keegi üritaks teda veenda või üritab ta veenda iseennast. Esimese hooga ei saanud ma aru, millest jutt käis. Ilmselt olin veel natuke unesegane, aga peale paari järgnevat sõna tõusid mul ihukarvad püsti.

“… kill somebody! Just KILL somebody…what are u afraid of? Just jump out of the window! Just JUMP! Do IT!” veenis ta ennast. Ta kõlas nagu transis või possessed kurja vaimu poolt. 

Kuulsin kuidas ta telefonist valis numbri. Kui see kutsuma hakkas ning sellele vastati, viskas ta toru hargile. Kaks sekundit hiljem helistati talle tagasi.

“I am sorry! I am sorry! I really didn’t want to call u! I am just so stressed out….”, kuulsin teda rääkimas ja leides, et see võib olla, minu ainus võimalus sealt eluga pääseda, hüppasin voodis välja, tõmbasin püksid jalga, särgi selga, haarasin enda jaki ja kadusin ruumist.

Elisabeth (part 2)

Kaks nädalat varem…..

Maandusin Perthis natuke peale südaööd. Järgmine lennuk väljus alles kell 6 hommikul teisest lennujaamas. Sinna saamiseks läks tasuta buss ja seda kella 5 paiku, nii et 5 tundi on vaja kuidagi ära kulutada. Midagi mõistlikku parasjagu plaanis ei olnud, nii et otsisin üles suitsunurga. Tossasin kohalike ozzidega kümmekond minutit ja kuulasin nende soovitusi autode kohta. Kokkuvõttes peaks järgmiseks masinaks olema Ford, kuna see ei idane ega mädane enne kui on läbinud umbes 300 000 km. Mitsubishi seevastu vajab pidevat tähelepanu ja kokku lappimist ning Commodor peab enamasti kuskil 250 000 km vastu aga võtab rohkem kütust kui Ford.

Suitsud said tehtud ja mehed läksid laiali. Kõigil sama mure – vaja oodata 5 tundi järgmist lennukit. Viskasin koti selga ja jalutasin terminali tagasi. Järgmine plaan oli leida kemmerg ja kergendada koormat. Leidsin ühe terminali teiselt korruselt ja jäin järjekorras ootama. Minu ees seisis tüüp umbes kahekümnendates eluaastates ja ilmselgelt sama plaaniga, mis mina. Saime oma 5 minutit oodata, kui mõlemad tualetiboksi uksed läksid lahti. Kaks päkkerit astus irvitades välja. Vaatasid meile otsa ja teatasid: „If i were u, i would not go in there!”

„Is it that bad?” küsisime, kuigi vastus oli juba ilmselge.

„Ou yeah!” hõigati veel tagantjärgi. Mehed astusid naerdes uksest välja.

Minu ees olev tüüp otsustas olukorda siiski kontrollida ja piilus ühe ukse vahelt sisse. Nägu läks krimpsu ja astus eemal.

„Is it really that bad?” küsisin uuesti.

„Yeah. We better find some other place.”

Olin omadega juba suhteliselt piiri peal ja seljakott, mida kogu aeg ühes tassima pidin, ei leevendanud olukorda. Astusime ruumist välja ja suundusime esimesele korrusele. Mina keerasin paremale ja läksin otsima kõige kaugemast nurgast. Tagasi jalutades tulid haisukotid tee peal uuesti vastu ja mind nähes läksid näod irevile. Leidsin lõpuks koha maandumiseks ka alumiselt korruselt. See oli hästi ära peidetud ning tänu sellele ka suhteliselt puhas ja värske lõhnaga.

Ootasime oma 5 tundi ära. Istusime lennukile ja suundusime Sydney poole. Kohale jõudes veetsin tunni lennujaamas. Sõin kõhu täis, tarbisin hulga kohvi ja uurisin välja Maze backpackeri asukoha, et linna peal vähem ekslemist oleks.

Maze-i jõudes sain võtme ja liikusin oma ruumi. Ees ootas tüüp nimega Jack, kes tutvustas natuke eluolu. Ruumis oli sigakülm ja uurides kuidas aknaid sulgeda, selgus ,et üks nendest ei käigi kinni. Keegi oli vale aknapoole üles lükanud ja selleks korralikult jõudu kasutades. Tulemuseks aken, mida ei olnud võimalik sulgeda. Hiljem lükkasime ühe voodilina akna vahele, et natuke tuuletõmmet vähendada, aga 15 kraadine toatemperatuur oli selleks hetkeks oma töö teinud ning magama sai jääda ainult lurisevate ninade ja kurguvaluga.

„In this bottom bed sleeps Williams and on top of that Susi. Williams is a cool guy but the other guy is usually drunk, when he arrives. Well he is actually cool too.”

„Who lives in that bottom one?” näitasin viimase täidetud voodi peale.

„Elisabeth. She is OK too. She talks a bit weird, though and she got sacked yesterday.” Kirjeldas ta viimast elanikku.

Võtsin endale voodi Elisabethi kohal teisele korrusele ja sättisin oma elamise valmis.

Elisabeth (part 1)

Ootasin parajasti enda mängukorda, kui Elisabeth astus koridori. Ta käis pilk maas nagu ikka. Käed häbelikult taskus ja heitis iga natukese aja tagant pilgu ümber seisvatele inimestele.
Mind nähes jäi ta seisma teiselpool piljardilauda. Toetas käed lauale, viskas kiire pilgu minule ja hakkas tühja kohta põrnitsedes kogeledes rääkima: “Hi. I…I am coming back to your room today.”
“Oright.” katsusin jääda ükskõikseks, kuigi tundsin, kuidas ihukarvad läksid turri ja keha läbisid külmavärinad. Iga kord kui teda näen, läbib mind hirm ja mitte mingi lihtne ettekujutuse vili vaid tõeline hirm.
“Yeah. Well. Yeah. See you.” puterdas ta kuidagi veel ja liikus edasi, ise omaette vaikselt rääkides.
Kui Elisabeth oli silmapiirilt kadunud, hakkasid ka seltsilised arutama.
“She is a bit weird” oli peamiseks kommentaariks.
“No shit! She actually lived in my room last week and she really is fucking weird. She talks to herself! Really creepy stuff! So far she hasn’t moved in and i hope it stays that way.” kiitsin takka nende mõistmist.

Thailand

Chiang Mai

Koh Yao Noi

Phuket and Phi-Phi island

Krabi

Traveling (part 2)

Chiang Mai on suuruselt teine linn Tais. Kasutades ühistranspordina tuk-tukki või punast autot rändasime Wingiga linna peal ringi. Tutvusime kohaliku kultuuriga, silitasime kassilisi ja pesime elevante. Külastades ahvikooli, astusime läbi ka ussifarmist, kus kohalikud maotaltsutajad võitlesid kuningkobradega ja väljendasid oma armastust suudeldes neid mürgiseid olevusi.
Peale paaripäevalist puhkust, olime üle saanud lennuväsimusest ja ennast üles turgutanud vaadates Muay Thay võistlust. Olime valmis edasi liikuma.
Uueks sihtkohaks valisime Phuket, kuhu oli võimalik kõige odavamalt reisida rongiga. Pakkisime asjad ja valmistusime 16 tunniseks rongireisiks Bangkokki, kus pidime ümber istusime rongile, mis sõidab kõigest 13 tundi Surat Thani. Rongid olid äärmiselt meeldivad.
Valisime kõige odavamad piletid ja vastutasuks saime reguleeritava seljatoega istmed ning tiiviku lakke. Rong sõitis kogu aja lahtiste akendega, et natukenegi õhku liiguks. Sain istuda 15 minutit, kui proovisin asendit muuta. Selg oli higist läbimärg. Kergitasin tagumikku ja veendusin, et läbimärg selg, oli võrreldes tagumikuga täiesti kuiv. Iga kord kui soovisin mune sättida, jätsin pükstele rida nägujälgi ja riiete vahetamine oleks olnud ääretult ebapraktiline. Reis oli alles alanud ning sedasi tuli teha kaks rongisõitu järjest.
Esimesed 16 tundi läksid kiirelt. Bangkoki jaamas pesime ennast märja rätikuga. Sõime burgereid ja üritasime lahti saada koormast, mis tulevase reisi võiks ebameeldivamaks muuta.
Rong hakkas vaikselt liikuma lõunasse ja ilm oli juba oluliselt palavamaks muutunud. Kleepusime mõnusalt ja katsusime märja rätikuga enda olukorda leevendada ka rongisõidu ajal.
Hoolimata Bangkokis tehtud eeltööst, tekkis mul poole reisi peal ikka karm vajadus karu tappa. Rongis oli olemas mugav koht kükitamiseks, natuke paberit ja kraanivett, mis peale kaheksat tundi otsa sai. Võtsin kaasa veepudeli ja läksin jahile. Lükkasin uksele riivi ette, panin pudeli kraanikaussi ja jõllitasin kükitamispukki. Olin selliseid varemgi näinud ning metsas oma asju ajanud, aga see oli aastaid tagasi ning enamasti on pind olnud stabiilne. Natuke aega plaani pidades, lükkasin püksid põlvedest allapoole. Ühe käega hoidsin pükse maad puudutamas ning samal ajal karu teepealt eest. Teise käega hoidsin kinni suvalisest kohast, et mitte ümber kukkuda. Niimoodi sihtides õnnestus napilt ennast määrimata töö lõpuni teha. Kergem osa oli möödas. Selleks, et paberiga saaks ennast puhtaks pühkida, tuli välja mõelda uus plaan. Hoides tasakaalu ainult jalgadega, vabastasin käe, et võtta paberirull. tõmbasin pükse tiba rohkem üles ja lasin need siis lahti, et rebida tükike paberit. Sain lõpuks ühelepoole ja tundus, et ei määrinud midagi rohkemat, kui juba määrdunud oli. Loputasin käed ja jätkasin reisi.
Surat Thani jõudsime ainult 1,5 tunnise hilinemisega. Kella 2 paiku öösel rongist väljudes, tuli oodata 5 tundi bussi, millega edasi liikuda Phuketisse. Piletid näpus jõudsime teha ainult paar sammu, kui tundmatu mees astus ligi ja kukkus pärima: “Going to Phuket?”
“Yes”, oli meie vastus.
“Good. Come whith me and i take u. Then u dont have to wait till morning.”, hakkas mees auto poole liikuma ja avas pagasniku.
“But we already have the tickets. How much for the trip?”, pärisime ja lehvitasime enda olemasolevaid pileteid, mille soetasime 480 baht eest.
“300 baht. Let me see. Yes. I work for the same company. U can ask to refund in Phuket.”, tuli vastuseks.
“Really? Ok. Lets go.” ei hakanud me enam kaua heietama. Phuketisse oli sealt umbes 300 km ja see tundus ikka üliodav.
Viskasime kotid pagasiruumi ja istusime autosse. Vaatasin igaks juhuks ka GPS-ist järgi, kas liigume õiges suunas. Kõik paistis ilus.
Peale 5 minutit sõitu hakkasin mõtlema, et see ei ole väga loogiline, et 300 bahti eest meid Phuketisse viivad ja küsimuse peale, et paljuga nad meid ikka sõidutavad sain kinnituseks 300 bahti, aga samas mainis mees ka midagi bussist. Jõudsime lõpuks suure tee äärde, kus maksime 300 bahti autojuhile ja jäimegi bussi ootama, mis pidi kohe kohe saabuma.
Saime väikese tünga, aga see eest ei pidanud keset ööd kuskil passima ja saime võimaluse kohe edasi liikuda. Lõpuks tuli ka buss, mis meid pidi peale võtma.
“How much for tickets?”, küsisime mehe käest, kes organiseeris meile seda reisi.
“750 baht for one!”, oli vastuseks ja sellega saabus ka teadmine, et olime raha välja pumpamise ohvrid, kuna olemasolevad bussipiletid maksid vaid 240 bahti näo kohta.
“That is way too expensive.”, vaidlesin ja arutasime mõnda aega Wingiga. Bussijuht tüdis lõpuks ootamast ja sõitis minema.
Pidas kinni järgmine buss ja organisaater tuli sama jutuga. Me olime juba valmis linna tagasi minema, kui ta pakkus lõpuks selle luksbussi eest ühele kohta 650 bahti eest. Olime raha juba kõvasti kulutanud ja tagasi linna sõitmine tähendanuks veel üht lisaväljaminekut pluss ootamist hommikuni. Jäime lõpuks nõusse ja istusime bussi, mis oli ääretult mõnus. Saime endale tekid ja toolid käisid täispikkuses lahti, et saaks korralikult magada. Keerasime ennast kohe kerra ja kui tädi meid äratas ning bussist välja ajas, tundus koht kuidagi mitte õige. Vaatasin GPS-ist järgi.
“Wing. I think we are not in Phuket.”
“What do u mean? Where are we then?”, küsis ta uniselt.
“This is Krabi!” vastasin.
Istusime maha ja mõtlesime natuke. 640 baht näo kohta ja meid viidi valesse linna. Vaatasin Wingile pingsalt otsa. Katsusin leida mingit emotsiooni. Niimoodi teineteist jõllitades purskasime mõlemad naerma. See oli liiga naljakas, et tõsi olla. Otsustasime, et ei tee enam ühtegi otsust kiirustades ja kui keegi üritab meid tagant kiirustada, siis saadame ta lihtsalt minema kuniks teame, mida täpselt soovime.
Tegelikult ei olnud seal suurt vahet. Põhiplaan oli minna Koh Yao Noi saarele ja ferri boati kasutades sai sinna ka Krabi linnale lähedal olevast sadamast. Kasisime ennast jälle natuke. Sõime paki krõpse ja otsisime läbi kõik võimalused saarele pääsemiseks. Plaan paigas, võtsime valget värvi punase auto ja sõitsime sadamasse. Mõned tunnid hiljem jõudsime enda majutusse, saime üle pika aja pesta ja enne lõunasööki jõudsin ka võrkkiiges magama jääda. Wing äratas mind hellalt ja läksime kohaliku söögi jahile.

Traveling (part 1)

Lahkumisajaks oli määratud 02:15 järgmise päeva hommikul. Enne sõitu organiseerisid Taiwani tüdrukud mulle ühe mõnusa massaaži ja peale hüvastijätte läksid nad magama, et järgneval päeval värskelt tööle minna. Mina sisustasin enda aega filmide vaatamisega.
Väljasõiduni oli veel tunnike aega, kui pakkisin viimased kodinad kokku ja hakkasin bussipeatuse poole liikuma. Tegin värava lahti ning astusin seljakott seljas ja arvuti näpus laternate valgusesse.
Jõudsin vaevalt sada meetrit käia, kui nägin jänest. Tegin sammu edasi ja jänes hüppas kaks. Tegin teise sammu ja jänes hüppas kaks. Jõudsin ainult mõelda, et kui nii edasi läheb, siis ületab jänes täpselt minu ees tee. Seljakotiga jänest naljalt üle ei jookse, nii et see oli otsustatud. Jäi ainult küsimus, kas jänese üle tee minemist võtta mingi endena?
Jõudsin ilusti bussi peale, mis sõidutas mõned sajad kilomeetrid lähemale Melbournile ja pani reisijad maha rongipeatuses. Järgnevad tunnid möödusid juba rongis ning kõik sujus suurepärast. Elamise üheks õhtuks Melbournis olin broneerinud rongijaama lähedal asuvasse bäkkerisse, mis võimaldas 10 minutiga olla, kus iganed vaja. Absoluutselt suurepärane. Tubli jänes!
Lend Taisse pidi väljuma mõned minutid peale südaööd, nii et linna peal ringi vaatamiseks oli piisavalt aega. Jalad juba valusad teise Helsingi peal ringi liikumisest, kui otsustasin tibake varem lennujaama ära minna. Pakkisin asjad kokku ning jõudsin lennujaama 6 tundi varem. Pakid panin ilusti pakihoidu, et need ei segaks ringi vaatamist.
Lennujaama jõudes oli mul 3 eesmärki. Leida süüa, pakkida kõik vedelkraam vastavalt lennujaama nõuetele kilekotikestesse ja võtta raha välja Tai reisi jaoks. Kõht oli täis peale esimest 30 minutit ning sellega ühes ka terve lennujaam läbi käidud. Edasi kuulasin hoolikalt lennujaama kõlaritest lastavat infot, mis korrutas usinalt, et kõik kreemid peavad olema isoleeritud kotikestes ning suured purgid pagasis. Leidsin jaamast hunniku kaale ja nendega ühes lootsin leida ka kilekotikesi. Siiski mitte. Kõik kohad olin juba kolm korda üle vaadanud, kui taipasin infost küsima minna.
“Hello. Do u have any idea, where could i find plastic bags for liquid stuff in my luggage?” uurisin usinalt. Võttis küll aega, aga taipasin siiski õigest kohast uurima hakata.
“Eee…plastic bags?”, oli infotädi üllatunud,
“Yes. U know. I have to but my liquid stuff in there, before i go to airplane.” olin juba natuke kahtlev.
“Oh. U have to but liquid things in plastic bags? I really have no idea. Maby u can buy something from news agent?”, tuli täiesti teadmatu vastus.
Uurisin edasi ajalehekioskist, kust suunati apteeki, mis oli selleks hetkeks juba suletud. See tähendas, et ei tule mingeid plastik kotikesi ja otsustasin kõik vedela kraami seljakotti lükata, kus see kedagi häirida ei tohiks.
Kogu lennuterminal oli juba 3 tunni jooksul üle 6 korra ikka läbi käidud, aga kogu see aeg ei jäänud kordagi silma Commonwealth pangaautomaati. Tegin veel viimase tiiru, kui ahastusest läksin küsima ühe elektroonikapoe müüja käest, kes juhatas mind terminali kõige kaugemasse nurka. Tõsi, seal oli üks automaat, mis ei olnud Anz, aga ometi ei olnud see ka see, mida mina vajasin. Pühkisin pisarad ja küsisin lõpuks valuutavahetuse punktist, et palju nad vahelt võtavad, kui ma Anz automaati kasutan? Vastus oli 2 AUD. Olin selleks hetkeks pea 2 tundi edasi-tagasi liikunud, selle asemel, et lihtsalt teist automaati kasutada. See kuramuse jänes…
Lend sujus ja põrutasime mõningaste raputuste saatel Kuala Lumpurisse. Paar tundi ootamist ja järgmine peatus on juba Chiang Mai. Astusin lennukist maha. Liikusin massidega ühes passikontrolli poole. Nägin silti “Visa on arrival”, mis kõlas just sellise asjana, mida mul vaja võiks minna. Astusin kioskile ligi ja naisterahvas kohe uurima, et mis mureks. Rääkisin ausalt ära, et tahaks Tais natuke ringi vaadata ja Eesti kodanikud peaksid suhteliselt lihtsalt viisatempli passi saama. Neiu vaatas enda tabeleid ja saatis mind passijärjekorda, kuna “Visa on arrival” ei käi eestlaste pihta.
Liikusin passi järjekorda, kui kontroll küsis, kust ma pärit olen. Kinnitasin, et olen eestlane ja tahan Tais natuke ringi vaadata. Mees uuris oma tabeleid ja saatis mind tagasi “Visa on arrival” leti juurde. Üritasin talle selgeks teha, et ma sealt just tulin ja saadeti siia. Natuke vaidlemist ning mees tuli minuga kaasa. Viisa tädi saatis meid aga jälle minema. Passikontroll ei jätnud ka jonni. Katsusin omalt poolt veel lisada, et uurigu nad internetist eestlaste viisade kohta.
Passikontrolli oli jäänud veel 2 inimest, kui viimaks leiti kirje eestlaste viisade kohta ja klammerdati ka vastav märge minu passi. Väljusin viimasena. Wing ootas juba teiselpool.

Locals

Tümp, tümp, tümp. Kuulda oli aeglaselt venivaid potsatusi. Ei osanud seda heli esimese hooga millegagi seostada. Tümp, tümp, tümp, tulid need aina lähemale. Keerasin pilgu potsatuste suunas ja samal hetkel ilmus kontoriruumi nurga tagant nähtavale wallaby. Ta hüppas aeglaste potsatustega prügikasti suunas, mis pestistseb ala teises otsas. Tegemist oli varjualusega, kus asetsevad lauad, pingid ja tööliste kapid ning parajasti oli lõunapaus, mis tähendas, et ruum oli rahvast täis.

“What the fuck?” oli ainus lause, mis sellise stsenaariumi peale suutis keegi välja õelda.

Wallaby silmades oli näha kerget paanikat. Ta hüppas edasi prügikastini, mis oli vastu seina ja üritas pidurdada enda hoogu, põrkates vastu prügikasti ning kukkus pikali. Ajas ennast püsti, keeras otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi hüppama. Nüüd juba oluliselt närvilisemalt. Väheke suurema tempo juures võttis libe põrand wallaby jalad veelkord alt ning ta leidis ennast taaskord küliti maas lebamas.

Nüüd alles taipasin, kui harukordne sündmus see on. Räägitakse, et Casella territooriumil käib heal juhul aastas korra üks känguru. Katsusin telefonist kiiruga fotoaparaadi leida. Samal ajal ajas wallaby ennast jalule ja hüppas kiirelt tuldud teed. Juba ta oli oligi kadunud ja mina suutsin telefonist fotoaparaadi asemel galerii avada, mis ei ole kõige parem vahend pildistamiseks.

Sellise sündmuse peale meenus ka päevane intsident, kui käisime Dmitriga poes söögivarusid täiendamas. Poest tagasiteel jalutas meile vastu punt kohalikke aborigeene. Kaks naist ja mees. Nägime juba eemalt, kuidas purupurjus seltskond tuigerdas lõbusalt meie suunas. Meile kõige lähemal olev naine võttis kinni püksirihmast, tõmbas püksid kehast eemale justkui tekitades hingamisruumi peale söögilauas istumist. Samal hetkel liikus teine käsi sujuvalt püksi. Käsi oli tublisti üle randme juba pükstesse surutud, just niikaugele, et pääseda ligi kõigele, mis parasjagu sättimist võiks vajada.

Kui punt meieni jõudis, oli naisel käsi ikka veel pea et küünarnukini pükstesse surud. Raske oli sellisel hetkel tema juures midagi muud märgata, kui käe sujuvat liikumist pükstes. Tõstsime pilgud ja meile vaatas vastu hambutu naeratusega tõmmu aborigeen. Keel poolenisti naudingust suust väljas.

“I am playing with myself!” susistas ta läbi alles olevate hammaste, nii et tatti pritsis.